Image Alt

Baia Mare Kunstikeskus

foto 10 Baia Mare 1914 cca Hotel Minerul in Centrul Vechi

Baia Mare Kunstikeskus

BAIA MARE KUNSTIKESKUS.
ÜLE-EUROOPALINE IDENTITEET JA AJALOOLINE ARENG

Dr. Tiberiu Alexa

Maalikunstnike linn

Laia rahvusliku ja välismaise publiku individuaalne ja ühine teadlikkus on määratlenud Baia Mare vaimset peegeldust läbi „maalikunstnike linna“ kuvandina. Selline sümboolne kuvand on püsinud kauem kui sajand ning tuleneb evolutsiooniprotsessist. Baia Mare kunstiline liikumine rajati erialainstitutsioonidele, millede toimivuse pidevus liigub oma ajaloo voolus ja seob tänapäeva aastaga 1896, mil Simon Hollósy pani sellele aluse.

Alates sellest ajast on Baia Maresse tulnud Euroopa väga erinevatest kultuuriruumidest üle 4000 suurepärase kunstniku (maalikunstnikke, skulptoreid, joonistajaid, keraamikuid, disainereid, graafilisi disainereid ja lavakujundajaid), kes on kaasa aidanud tähelepanuväärselt rikkale ja mitmekesisele kunstipärandile. Põhjendades linnakeskuse identiteeti ja selle kogukonda läbi kultuurisümboli, läbi kujutava kunsti, on see kahtlemata haruldus Euroopa keskkonnas kui tervikus.foto 10 Baia Mare 1914 cca Hotel Minerul in Centrul Vechi

Nii nagu Rumeenias on Baia Mare kunstikeskus unikaalne, on samuti Ungaris sotsiaalse ja kultuurilise samastumise sarnased rollid volitatud Szolnok`i, Kecskemét`i ja Szentendre kunstikeskustele. See fakt ei ole üldsegi juhuslik, samuti otsese generatiivse põlvnemise ja järjepideva suhtluse tõttu, on kolme keskuse kunstikolooniad omavahel seotud. Olles ühelt poolt esimene ja vanim, andis Baia Mare koloonia jõudu ja atraktiivsust algatuslikkuse ja etaloniks olemisega, mis laialdaselt inspireeris Szolnok`i (1902), Kecskemét`i (1909-1912) ja Szentendre (1925-1928) kolooniate asutamise ja struktureerimise protsesse.

foto 9 Baia Mare 1905 Colonia atelier Hollosy

Nendel ajaloolistel sidemetel põhineva kontseptsiooniga luuakse praegu ühist Rumeenia-Ungari kultuuritraditsiooni, mis on mõeldud kunstielu ajaloolise ja tegeliku osa esitamiseks. Sellega hõlbustatakse Euroopa kontekstis Baia Mare Kunstikeskuse „kunstitoodete“ elujõu levitamist laiale avalikkusele.

Muuseumi uue püsinäitusega Baia Mare Kunstikeskus – traditsioonid ja uuendamised loodetakse saata kindlat ja järjepidevat sõnumi, puudutades Baia Mare keskuse tegelikku eluhoogu ja –jõudu. Baia Mare keskus on üks pikaealisem kunstnike koloonia Euroopas, mis on ka säilinud, et edastada kolmandale aastatuhandele neid kultuurile ja identiteedile orienteeritud üleeuroopalise kunsti väärtusi, mida rahvusvaheline kolonialism on kujundanud ja kehtestanud 20. sajandi jooksul Euroopas.

Baia Mare Kunstikeskus 1903 Colonisti

Baia Mare Kunstikeskus – identiteedistruktuurid

Baia Mare kunstikoloonia algus 1896. aastal ja sellele järgnev Baia Mare Kunstikeskuse asutamine aitasid kaasa mõnedele institutsionaalsetele ümberkorraldustele, mis on tekitanud soodsaid tõukeid kaasaegse kaunite kunstide arengule Transilvaania keskkonnas – kohas, kus Rumeenia ja Ungari kultuur kohtuvad ja ühinevad. Uus püsinäitus Baia Mare Kunstikeskus – traditsioonid ja uuendamised tõid esile temaatilise ja problemaatilise raamistiku, mis Baia Mare kunsti puhul väärib lähenemist alternatiivse kunsti keskuse, oskuste arenguks haridus- ja elukutseteenuste pakkuja ning samuti sümboolsete kaupade turu tekitamiseks vajalike kutseoskuste pakkuja vaatenurgast.

foto 7 Baia Mare 1900 anii CV sud

Alternatiivse kunsti keskuse roll

Kas Baia Mare identiteet on „kool, koloonia või kunstikeskus“? 1966. aastal jõudis Antal Kampis järeldusele, et Hollósy grupi kolonistid, kes asusid sinna 1896. aastal, muutsid Baia Mare kohaks, mis on jäänud grupi ja maalikunstnike kooli asukohaks, alaliseks kunstikeskuseks. Kuigi seda ideed väljendatakse erinevatel viisidel, kerkib see taas päevakorda 1970ndate alguses Raoul Şorban`i uurimuses „Baia Mare Kunstikeskus“. Kas Baia Mare peaks olema tuvastatud kui ääremaa või keskus? Linna kultuuriline ja kunstiline nähtus peab olema tuvastatud kui kunstikeskus:

a) pidev olemasolu sobib longue-durée ajaloolise seeria paradigmaga, mis vastandab keskuse kuju ääremaa omale;

b) erialainstitutsioonide struktureerimine ja pidev funktsioneerimine aitasid Baia Marel saavutada olulist identiteeti ning väliste inimressursside pidevat polariseerivat ja vastuvõtvat võimet (ajutist ja/või lõplikku);

c) võime edendada „kaugemale geograafilisest ruumist“ oma haridusprogrammide abil, „teatud oskusteabe väljavedu“, mis samuti esindab „keskus, sest see on tootja ja ääremaa on tarbija“ tunnust/joont;

d) „täieliku institutsionaalse süsteemi“ võrgustik on tekitanud mõju nii sissepoole kui ka väljapoole pärast „dünaamilise, kompleksse ja kiirgava kunstielu“ valdkondade aktiveerimist.

Baia Mare Kunstikeskus Hollosy Portret

Baia Maret võib ja peabki määratlema kui autentset kunstikeskust, täielikus kooskõlas Enrico Castelnuovo ja Carlo Ginzburg`iga. Baia Mare on „koht, mida iseloomustab märkimisväärse hulga kunstnike ja oluliste patroongruppide kohalolek … valmis investeerima osa oma rikkusest kunstitöödesse …“; Baia Mare oli „…õnnistatud kunstnike kaitsmisele, vormimisele, edendamisele ning nende kunstiteoste levitamisele suunatud institutsioonidega.“ Nõustudes nende kahe esseistiga, tuleb täheldada, et sellest on olnud juba (rohkem kui) sajand, mil Baia Mares (ja Transilvaania keskkonnas) ilmus välja „… palju laiem publik kui ainult patroonid endid; publik, mis oli kaugel homogeensusest ning mida jagatakse gruppideks, kõiki neid on õnnistatud oma tajumisharjumuste ja hindamiskriteeriumitega, mis võivad olla tõlgitud konkreetseteks ootusteks ja nõueteks“.

foto 5 Baia Mare anii 1910 Campul Tineretului cu Patinoar vara

1896. aastal algatati kunstikeskuse identiteedi struktureerimisprotsessi, mida võib tajuda kui täielikult kristalliseerunud (välja kujunenud) hiljemalt 1924. aastaks koos Baia Mare Maalikunstnike Ühiskonna õigusliku tunnustusega Satu Mare Kohtu poolt. Baia Mare kunstikeskust iseloomustatakse järgmiste funktsioonidega:

a)horisontaalsel tasandil – Transilvaania laiendatud skaalal – kultuurilise ja institutsionaalse algatusliku mudeli funktsioonid, mis on professionaalselt spetsialiseeritud inimressursside polariseeriv / värbav ja edendamise keskus;

b)riiklikul tasandil – alternatiiv- ja dialoogkeskuse funktsioonid oma suhetes suurlinnakeskustega (Müncheni, Budapesti, Pariisi, Bukarestiga) ja/või regionaalkeskustega (Krakovi, Odessa, Cluj, Szolnoki, Kecskeméti, Balcici, Szentendre, Iasi, Timisoaraga); professionaalselt spetsialiseeritud inimressursside polariseeriv / värbav ja edendamise / “ekspordi“ keskus;

c)rahvusvahelisel tasandil – partnerkeskuse peamine funktsioon kultuurilise ja esteetilise raamistiku loova ümberkujundamise täiendavates protsessides ületab piire üleeuroopalises mastaabis.

Baia Mare Kunstikeskus Hollosy la BM 1897

Milline „keskus“?

Uuriva ajutise kolonialismi (exploring temporary colonism) algtõuke energiast tõustes muutus Baia Mare kunstiliikumine tormakalt ajutiseks toimivaks kolonialismiks (temporary performance colonism). Vahepeal muutus püsikoloonia Baia Mare evolutsiooni peamiseks osaks. Vaadeldes üksnes Rumeenia ja Ungari alasid täiendava seotuse vaatenurgast, peab Baia Mare kunstiliikumine olema integreeritud mõlema riigi kunstiajaloosse ja selle teisene kultuuriline ja kunstiline kiiritamine peab olema lisatud sellesse kultuurilisse tausta, juhtides meid Euroopa teistele kultuurialadele nagu Poolasse, Ukrainasse, Saksamaale, Šveitsi, Austriasse.

foto 3 Baia Mare 1880 anii Str Crisan cu T Stefan

Oskuste arenguks haridus- ja elukutseteenuste pakkuja

Selles raamistikus oli ja jääb Baia Mare Kunstikeskuse positsioneerimine Transilvaania kaunite kunstide valdkonnas ebatavaliseks, mida eristab unikaalne partikularism.

Ühelt poolt on keskus täitnud pikka aega „tasuta ja privaatse hariduskeskuse“ ja akadeemilise kõrghariduse rolli: individuaalkeskusena kuni 1924. aastani ja koos Cluj`i kaunite kunstide kooliga (riigiasutus: 1925-1933), siis koos Timişoara Kaunite Kunstide Kooliga (pärast Cluj`i kooli ümberasumist: 1933-1941). Pärast 1950. aastat oli hariduse funktsioon nihkunud riigiomandisüsteemi: esiteks (ja kahe katkestusega) keskkooli haridustasemel, siis alates 2000. aastast (koos Põhja Ülikooli Kaunite Kunstide Teaduskonnaga) akadeemilisel, keskharidustasemel, kõrvuti riigiülikoolidega nagu Timişoara, Cluj-Napoca, Sibiu ja Oradea.

Baia Mare Kunstikeskus Panorama Baia Mare anii 1890

Teisalt on Baia Mare kunstikeskus varustanud regionaalseid ja suurlinna kunstikeskusi oma inimressurssidega (värvatud oma tagamaa piires) ja erinevatelt Euroopa kultuurialadelt meelitatud inimressurssidega. Need inimesed läbisid eelerialase koolituse (algatamise, osalise ja täiendava viimistlemise) või täieliku koolituse (vähemalt vahemikus 1896-1930 ja alates 2000. aastast) ja järgnevalt alustati nende edutamist regionaalsel, riiklikul ja Euroopa turul.

Ainult ajutise kolonialismi evolutsiooni statistiline hindamine, kunstihistoriograafia lähenemise kontekstis siiski „külm“ ja ebatavalisem, võib anda kindlust tõlgendamisel, mis põhineb kvantitatiivsete väärtuste teaduslikul rangusel. Perioodi 1896-2008 aastaväärtuste summeerimine toob esile 6092 registreeritud ajutist kolonisti, aastas keskmiselt 53,9 õpilast, üliõpilast ja kunstnikku Baia Mares. Kahtlemata nende tegelik paigutus näitab selgeid ebavõrdseid väärtusi.

1927-1956. aastate vahelisel ajal oli märgata regressiooni, selle perioodi statistilised väärtused näitavad ajutise kolonialismi kestvat kriisi. On õigust rääkida nii kriisi institutsionaalsest kui ka kultuurilisest allikast.

foto 2 Baia Mare anii 1890 Targ in Centrul Vechi

Institutsiooniliste tegurite grupp, mis on tegutsenud olustikuliselt ja keskmise tähtajaga, avaldas survet Baia Mare ajutisele kolonialismile, mis purskas välja aastakümneid kestnud kriisiolukorrast, institutsionaalsest süsteemist kui ka suhetest tugikeskustega. Struktuurne ennistus viis kasvutsükli taastumiseni pärast 1957. aastat, säilitades ajutise kolonialismi samu allikaid: oma haridussüsteemi, võimet ergutada individuaalset kunstilist kolonialismi, kindlatele eriprogrammidele suunatud edutust.

Ikkagi on seal üks katkendlikkus, mis ei mõjutanud institutsiooniliste struktuuride toimimist, vaid hoopis kunstitava. Kõikide tõenduste kohaselt tekkis see katkendlikkus sügava kultuurilise mudeli kriisi taustal aastatel 1926-1965, siis kristalliseerus aeglaselt plein-air ülemvõimu asendumise kestva protsessi jooksul. Loomulik tulemus oli nn Baia Mare maastikumaali marginaliseerimine ja intellektuaalsemate mudelite esilekerkimine, mis on inspireeritud hilisest avangardismist ning postmodernismist.

Sümboolsete kaupade turu tekitamiseks vajalike kutseoskuste pakkuja

Püsikolonialism annab oluliselt erinevat globaalset esindatust. Kohaliku kunstilise professionaalsuse juured, millele on kaasa aidanud nii kohalikud kui ka residentidest kolonistid, on seatud aastatel 1880-1900 läbi akadeemiliste koolituste ning varajaste karjääride, mida arendati Euroopa kunstikeskustes nagu Münchenis, Pariisis, Budapestis ja Madridis Simon Hollósy, János Thorma, István Réti ja Zsigmond Nagy, Károly Ferenczy, Béla I. Grünwald`i, Pál Benes`i, Caesar Jaochim Herrer`i poolt. Jenö Maticska saaks esimeseks Baia Mare Kunstikeskuse territooriumil täielikult haritud kohalikuks kunstnikuks ning selle esimeseks „puhtaks“ esindajaks. Järgnevalt tuli sõjaeelne kuldne klass – avangardistide esimesed „seeriad“, mis oli seotud eelkõige Pariisis läbiviidud koolituste ja esinemistega: Tibor Boromisza, Sándor Ziffer, Sándor Galimberti, Csaba Vilmos Perlroth. „Prantsuse grupp“ oli kahekordistatud sakslaste omaga (München, Berliin). 1918. aastani õnnestus „Budapesti grupil“ polariseerida suurem enamus püsikoloniste, selle tähelepanuväärsed näited on János Krizsán, András Mikola, Erik Bienerth, Jakab Zoltán ning kolm Ferenczy venda – Valér, Noemi ja Bénjamin. Maticska juhtumile sarnane erijuhtum, Baia Mare Kunstikeskuse lõpetatud toode, on Alexandru Duma.

foto 14 Baia Mare 1938 Centrul Vechi-Dealul Florilor

20ndate Baia Marele on jätnud jälje aja vaatenurgast endisesse põlvkonda kuulunud kolm tähtsat isiksust: Dimitrie N. Cabadaief (haritud Sofias ja Veneetsias ja Bukaresti Kunstilised Noored sagedane eksponent), Grigore Negoşanu (haritud ja aktiivne Bukarestis, Münchenis ja Pariisis) ning Hans Mattis Teutsch. Avangardistidest ja traditsionalistidest koosnev „teine laine“ oli kujundatud aastatel 1913-1925 – alternatiivselt Budapesti, Bukaresti, Pariisi kunstikeskustele ilmusid Baia Mares välja ja järjest leidsid enda kohad riiklikus ja Euroopa kunstilises miljöös Eugen Pascu, Sarah Égly, Gheorghe Florian, István Boldizsár, Sándor Szolnay, Dávid Jándi, Traian Bilţiu-Dăncuş, Tasso Marchini, Oszkár Nagy, Vincent Korda, Gizella Dömötör ja Hugo Mund, József Klein. 1930ndad esindasid kohalikke kunstnikke Gheza Vida`t, Lidia Agricola`t ja Constantin Dipşe`d ning residente Peer Merloe`d (Taani kodanik, kes oli integreerunud Rumeenias) ja tema naist ja gobeläänkunstnikku Didie Merloe`d, Petre Abrudan`i, János Kmetty`d, Antónia Csikos`i, samal ajal kui 1940.-1944. aastate uued kunstnikud olid Iván Szilárd, François [Ferenc] Gáll ning János Pirk. Oodati kohapeal haritud artistide arvu suurenemist kuuendal või seitsmendal aastakümnel Cluj`i ja Bukaresti akadeemilistes keskkondades (Alexandru Şainelic, Agoston Vésö, Traian Hrişcă, Mircea Hrişcă, Mihai Olos jne.), uus tõusutrend märgib püsikolonialismi kasvuprotsessi tagasinõudmist koos residentkunstnike uute gruppide süvenemisega.

Baia Mare Kunstikeskus Colonisti bucuresteni 1929

Lisaks proletariaadikriisi lõppemisele järgnenud hilise avangardismi integratsioon ja postmodernistlike väärtuste ilmnemine on enamasti selle olulise värske ja dünaamilise inimkapitali panuse tulemus. 1950ndate aastate põlvkond, mis esitas nimesid nagu József Balla, Gyula Dudás, Gheorghe Chivu, Paul Erdös, Zoltán Bitay, Ida Mayer-Grumaz ja Walter Friedrich, muutus joonistamise põlvkonnaks. 1960ndate aastate põlvkond tuli koos märkimisväärse kunstnike grupiga, nende seas Nicolae Apostol, Ilie Cămărăşan, Traian Moldovan, Ion Sasu Carol Kondrak ja Gábor Törös (mis muutus mingil erilisel viisil skulptuuripõlvkonnaks). Tõusutrend jõudis absoluutse maksimumtasemeni 1970ndatel ja suhteline stabiilsus 1970ndate aastate põlvkonna esindajatega – kohalikud Gheorghe Crăciun, György Madarassy, Gheorghe Makkara, Bertalan Kovács ja residendid Alexandru Szabo, Mircea Bochiş, Károly Kádár, András Szántó, Judit Crăciun, László ja Edith Lugossi ning nendega 1980ndate aastate põlvkond – kohalikud Aurel Dan, Péter Hutira, Dorel Petrehuş, Vasile Cornestean, István Magyar, Cristina Pârvulescu-Cucu, Ioan Marchiş ja residendid Ioan Anghel Negrean, Nicolae Suciu, Mihai Pamfil, Marius ja Lucia Atanase, Dan Dociu, Sándor József Atilla, Aurel Cucu, Rozalia Sütö-Péter, Viorel Nimigeanu, Christian Stroe. Lõpuks postkommunismi kahe aastakümne pikkune periood tõi olulise püsikolonistide fondi „noorenemise“ koos selliste nimedega nagu Marcel Stanciu, Marius Mureşan, Laura Ghinea, Barbu Crăciun, Csaba Györi, Valer Sasu, Valentin Itu, Dorel Topan ja Mihai Ciplea.

Baia Mare Kunstikeskus Baia Mare 1921 Colonia si Scoala de Pictura

Põhinedes eelnevalt välja toodud argumentidel, võib toetada seisukohta, et laiemas Transilvaania raamistikus Baia Mare Kunstikeskus oli ja siiski on üks aktiivseim tegur, mille eesmärgiks on ergutada moodsa ja kaasaegse kunsti elu. Kolonistiprotsessi globaalse ajaloopärandi tänapäevasest tõlgendamisest teeb see läbi silmapaistvat taassündi postkommunismi ajastul, peamine ideaal, mis paneb lootusi säilitamisele ja pikendamisele, elab üle-euroopalise kunstilise kommunikatsiooni ja solidaarsuse idees. See on peamine ideaal, autentne eelmainitud ajalooline mudel, mille tõelevastavus võib ja peab olema tõlgendatud Euroopa integratsiooniprotsessi seisukohast. Vaatamisväärsused on tuvastatud kui Baia Mare kaasaegse kunsti bränd uue püsinäituse Baia Mare Kunstikeskus – traditsioonid ja uuendamised raamistikus. Vaatamisväärsuste kirjeldus juhib tähelepanu mõnedele tegelikele viidetele, mis puudutavad kommunikatsiooni, ühinemis- ja üleviimisprotsesse, mis kujundavad tegelikku pidevalt muutuvat Baia Mare Kunstikeskuse ajalugu.

foto 11 Baia Mare anii 1920 Centrul Vechi spre Dealul Crucii

Translated by Liis Post,
volunteer at «Baia Mare Artistic Center» County Museum of Art.

(in the partnership agreement signed with  Team for Youth Association)

Post a Comment

Acest site folosește Akismet pentru a reduce spamul. Află cum sunt procesate datele comentariilor tale.

Marți-Duminică: 10:00 ‒ 17:00
Accesul ultimului vizitator se face la 16:30
Luni: închis

12 lei – expoziţia permanentă + temporară (tot muzeul)
10 lei – expoziţia permanentă
5 lei – expoziţia temporară
30 lei – ghidaj
20 lei - taxa foto

3 lei – expoziţia permanentă + temporară (tot muzeul)
2 lei – expoziţia permanentă
1 leu – expoziţia temporară
30 lei – ghidaj
20 lei - taxa foto

6 lei – expoziţia permanentă + temporară (tot muzeul)
5 lei – expoziţia permanentă
3 leu – expoziţia temporară
30 lei – ghidaj
20 lei - taxa foto

Sari la conținut